Somnium Miserabile

Eelmine nädalavahetus olin ma keskaegne ehk siis sai käidud Cēsise linnas veidi ilus olemas ning asjatamas.

Teekond sai alguse reede õhtul, kui minu auto peale sai pakitud meie “pisike” telk (6m diameeter ja ringi kujuline) ja Zeek ning Alari. Me olime omadega graafikust maas vaid 45 minutit. Siis tuli veel läbi käia Sauelt, sest ma avastasin, et mu keskaja moodu nooled on kõik seal. Igatahes oli selle ajaga kuidas oli lätti me igatahes jõudsime.

Saime me vaevalt oma telki püsti panna ja asjad sisse ära pakkida, kui õues läks pimedaks. Kuna me olime sealse linnuse hoovis ja linnus ise oli valgustatud minigl määral siis sai võitu fotomaniak minus ja ma asusin kasutama pikki ja veelpikemaid säriaegu. Mmmmõnus

Järgmine päev tuli siis ilus olla. Sain veel hommikul kiiresti ääristatud oma uue helesinise kuue ääred – see on juba tavaline, et viimasel hetkel lõpetatakse veel viimaseid pisteid – ei jõua alati enne. Teised said seda teha lihtsalt autos, aga mina ju juhtisin. Päev ise aga lubas tulla vahelduva ilmaga ja seda ta ka oli. Tuli vihma ja oli ka päikest. See vihma poole oleks võinud küll ära jääda aga õnneks ei viinud ta tuju liiga alla.

Minu peamine eesmärk seal festivalis oli osaleda vibuvõistlusel (üllatus üllatus). See oli korraldatud 3-s voorus ja osaleda said kõikk kes tahtsid ehk siis paljud kes osalesid polnud kunagi enne vist vibu käes hoidnud, mida näitas juba teine voor. Võistlejaid oli vast ~50 ringis. Sinna nimelt jõudsid ainult nn keskaegsed tegelased. Esimene voor suutsin tõusta võistluse kaas-liidriks (jagasin 1 ja 2 kohta) ehk siis meie mõlemad suutsime ainsana realiseerida kõik 4 noolt. Teine pool oli juba vähema rahvaga ehk siis terad olid sõkaldest eraldunud.  Ol näha ka laskjaid kes teevad seda sportlikumalt. Üks oli päästmise järgi vaadates sportvibu laskja aga alla jäid nad jällegi. Taas suutsin oma võimalused realiseerida. Alles viimases voorus jäin ma oma enese lolluse tõttu alla võitjale. Kuna esimene nool ei olnud nii hea kui oleks vaja olnud siis  sihtisin lastava nuku pead (kõige rohkem punkte) aga näed ebaõnnestus. Aga vähemalt järelejäänud rahvas oli vahva ja hiljem sai õllekannutaga meeldivalt muliseda.

Edasine päev läks rahulikult. Tegime veidi bakasuhat käies odamarsil ja õhtul oli pidusöök. Süüa sai veidi küll vähe aga seeest seltskond oli meeldiv.  Kuskil 12 ajal hakkas tunda andma kella 7-ne ülestõus hommikul ja ma läksin magama ära.

Järgnev päev tuli kojusõidu ja vihma tähe all. Meie kurvastuseks hakkas masslahing liiga hilja ning sai seepärast ka ots varem kodu poole keeratud. Aga enne seda osalesin mina sõdalase jooksul. St mina ei jooksund vaid olin koos teiste vibulaskuritega selle raja osa. Kui rõngassärki ja kiivrit kandev sõdalane oli oma kilbi varjus oda sihtmärgi pihta ära visanud siis võisime meie neid lasta (pehmendatud nooltega loomulikult). Paar koomilisemat hetke: kilp kukub ja sõdalane kummardab seda võtma tagumik urvakil ühe laskurite rivi poole. Koheselt lendas sinna punkti ka 5 noolt. Ja teine oli see, kuidas mul ja vibuvõistluse võitjal oli võistlus et kes rohkem “headshotte” teeb. Sellepeale muiati ning öeldi tähendusrikkalt – Legolas ja Gimli.

Aga üritus sai läbi ja koju jõudsime ka ning ma magasin väsimust välja veel eilseni. Aga asi oli seda väärt.

veidi linke:

• Minu pildid
• Dreia pildid

Tags: Cēsis, keskaeg, Läti, Lonkava Hundi Koda, taaskehastamine, vibu

This entry was posted on Esmaspäev, juuni 15th, 2009 at 10:04 e.l. and is filed under reisikirjad. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.