Somnium Miserabile

Sprot Kuldkalal

Kõik sai alguse sellest, et mu vennal oli sünnipäev ning seal kutsus ta mind ja Sirtsut Kuldkala nimelisele kalapüüdmis võistlusele. Mõeldud tehtud.Ja nii me startisimegi laupäeval Otepää poole.

Hommikul suutsime loomulikult sisse magada, sest Sprot ei oska veel oma uut mobiili korralikult äratuskellana (milleks siis veel mobiili vaja??) kasutada. 15 minutilise hilinemisega siis startisime Astro nimelis bussiga. Teepeal tegime kiirviktoriini eesti kalastamisseaduste osas, mille ma loomulikult olin välja printinud ja see loomulikult osutus vanaks versiooniks.

Kohale jõudes pakkisime ennast võimalikult soojalt riidesse ning läksime pärast avapaugu kõlamist Pühajärvele. Ma olen alati mõelnud, et tegemist on sellise kükitamise ja ootamise kunztiga vähemalt mu venna ja ta äia stiil see küll ei ole. Kui ühest august ikka mõningate minutitega kala kätte ei saa, siis tuleb edasi minna, uus auk puurida ja uuesti proovida.

Saagist – mina sain ikka ühe kiisa poja välja sikutatud. Kuna aga see kala oli ikka na pisike siis läks tema uuesti auku tagasi suuremaks kasvama. Meie võistkond püüdis veel mõningad kiisad ja ka ühe ahvena (mitte märgitud kahjuks) ja siis oligi juba aeg jäält ära tulla. Kala püüdmiseks oli ka muidugi väga tobe aeg: 12 kuni 15. Kala siis ju magab.

Tagasisõites demonstreeris mul vend oma viimast  hobi – radismi või kuidas seda raadiojaamadega jahmerdamist nimetatakse. Ta oma bussi ikka päris korraliku süsteemi ülesse saanud. See ajas isegi mul mõtte liikuma selles suunas – vahva ju… gatzet.

Igatahes – mõnus päev ja mõnus üritus. Võibolla nüüd kuu lõpus uuesti jääle kalale aga eks näeb. Pisik on igatahes küljes

Tags: kalapüük, Kuldkala

This entry was posted on Esmaspäev, veebruar 15th, 2010 at 11:12 p.l. and is filed under reisikirjad. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.